I nädal(12.02 - 18.02): Sissejuhatus

Läbi aegade on inimesed olnud erivajaduste inimeste suhtes pikemat aega väga tõrjuvad. Usun, et suuremaks põhjuseks on olnud õõva ehk kõheduse oru teooriast (uncanny valley) välja toodud asjaolu. Kuigi antud teooriat rakendatakse suuremalt jaolt robotite puhul siis tegelikult võib seda rakendada ka inimeste puhul. Nimelt inimene, kes on mingil määral meist erinev, kas mõne puue või mõne muu erivajaduse pärast mõjub meile võõrastavalt (Horowitz, 2012). See on üks suurimaid sotsiaalseid probleeme, mis on kestnud läbi aegade. 

Õnneks tänu arsti ja psühholoogia teaduste arengule on erivajadusega inimene muutunud "ei kellestki" täisväärtuslikuks inimeseks, mida tegelikult ta on olnud alati. Psühholoogia ajaloost võib välja tuua näiteks selle, et esimeseks sammuks tuua erivajadustega inimesed tavapärasesse sotsiaalsesse ellu oli nende sildistamise kaotamine. Järgmiseks sammuks oli anda erivajadustega inimeste samaväärsed võimalused elus toimetamisega ning kuigi seda on saavutatud mitmes valdkonnas (näites füsioloogiliste puuete puhul proteesid) siis just sotsiaalne pool jäi puudulikuks. 

Ühelt poolt, võrreldes antiik ajaga, kus näiteks Spartas visati häirega lapsi kaljust alla, on rahva suhtumine erivajadustega inimestesse muutunud paremaks. Hakati asutama mitmeid erivajadusega inimestele suunatuid kool, nagu näiteks XVII sajandul Pariisis asutatud pimedate laste kool (Kikkas, 2012). Paraku teiselt poolt võib näha kuidas Nõukogude ajal täiesti eirati häirega inimeste olemust (Kikkas, 2012). Jõukamates riikides, nagu näiteks Ameerika, on siiani väga laialt levinud NIMBY (not in my back yard) - sündroom (eesti keeles - mitte minu naabrusse). Selle kohaselt inimesed on küll tihti nõus, et luuakse erivajadustega inimeste jaoks tugiasutusi, kuid nad ei taha, et seda tehtaks nende naabruses(Wikipedia, 2014). Seega automaatselt toimub erivajadustega inimeste sildistamine ja tõrjumine sotsiaalsest ruumist. Sitlideks on kasutusele enam jäänud "impairment" (otseselt seotud inimese füsioloogilise seisundiga) ning "disability" (seotud inimese puudulike oskustega) (Kikkas, 2012). Hetkel on erivajadused muutunud individuaalsest probleemist, ühiskonna probleemiks. Eriti on seda näha sellistes koolides, kus erivajadusega laste heaolu loomiseks kaasatakse kogu kool. Selleks, et selline kaasamine toimuks edukalt, tihti muudetakse kogu koolikord. Samas selline lähenemine võimaldab luua kooliühiskonna, kus kõikidel on võrdväärsed võimalused ning samuti ka suhted õpilaste vahel on paremad, suhtutakse mõistvamalt teiste erivajadusega seotud muredesse.

Tänapäeva teadus ja tehnoloogia annab iga päev meile uusi võimalusi, kuidas anda erivajadusega inimestele võimaluse täisväärtusliku elu saavutamiseks, nii medikamentide abil kui ka otseselt tehnoloogiliste vidinate abil. Samuti annab see võimaluse õigeaegselt ennetada või kogunisti ära hoida. Samas tänu tehnoloogiale ei püüta enam ainult kõrvaldada erivajadusest tulenevaid tõrkeid, vaid püütakse muuta elu veel paremaks (Scully, 2013).

Erinevatel ajaperioodidel on suhtumine erivajadustega inimestesse vägagi muutunud, kuigi on siiani jäänud veel palju tõrkeid võib väita, et tänapäeva arenenud ühiskonnas erivajadusega inimesel on olemas võimalus elada oma elu täisväärtuslikult kartmata sildistamist või näpuga näitamist.

Kasutatud materjal:

Kikkas, K. (2012). Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade. Loetud aadressil: http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade

Wikipedia. (2014). NIMBY. Loetud aadressil: http://en.wikipedia.org/wiki/NIMBY

Horowitz, E. (2012). What Makes the Uncanny Valley So Unsettling? Loetud aadressil: http://www.peerreviewedbymyneurons.com/2012/07/15/what-makes-the-uncanny-valley-so-unsettling-2/

Scully, J. (2013). Human enhancement: making better people or making people better? Loetud aadressil: http://www.theworkfoundation.com/blog/1221/Human-enhancement-making-better-people-or-making-people-better